Reis ümber Hiiumaa

Reis ümber Hiiumaa

Hiiumaad  saab avastada mitmel moel: seljakott seljas ringi uidates, giidi juhatusel olulisi paiku läbi sõites või kaardi, reisiraamatu ja internetiinfo abil ise marsruute kokku seades ja avastades. Tuletorniringi raamatu alusel kokku pandud rännuseiklus Reis ümber Hiiumaa“ on üks neist nõuandjatest, mis aitab saare avastamisega peale hakata. Alljärgnevalt lähemalt.

Kust selline nimi – tuletorniring? Siin on tegemist ühe vana mõtte järjekordse värskendamisega. 1990. aastate alguses töötas Hiiumaal vabatahtlikuna tänaseks juba legendaarseks muutunud rahukorpuslane Douglas Wells kaugelt Nebraskast. Oma elust Eestis on ta kirjutanud lausa raamatu „Jänki seiklused Hiiumaal“. Üheks asjaks, millega ta Hiiumaale jälje jättis, oli seesama tuletorniring ehk viidastatud ja märgistatud objektid ning sinna juurde kuuluv raamat seletustega. Kõik see oli mõeldud piiritsoonist vabaks saanud saarele saabuvatele autoturistidele. Nüüdseks on peaaegu kõik neist tuletorni kujutisega puusiltidest hävinud, asemele on kerkinud uued ja kaasaegsed infotahvlid, kuid raamat on ikkagi jäänud.

Siia lehele oleme raamatu põhjal pannud kokku rännujuhise nimega „Reis ümber Hiiumaa“ . Tutvustamisele tulevate objektide osas on tehtud pisut muudatusi, kuid idee ise on jäänud enam-vähem samaks. See tähendab seda, et tuletornid oma valgusvihkudega on kui teejuhid ja suunanäitajad selle meresaare avastamiseks.

TASUB TEADA:

Kui sa teed plaane Hiiumaale tulekuks, siis tea, et sõidad tegelikult Eesti väikseimasse maakonda, mille pindala on 1023 km² ja mis koosneb paljudest pisisaartest, laidudest, karedest, aga ka mõnest suuremast saarest nagu Hiiumaa (989 km²) või Kassari (19 km²). Ka  Hanikatsi ja Saarnaki laiul elati veel 1960.-70. aastatel, kuid praegu seal püsielanikkond puudub. Alles on vaid inimeste kujundatud elukohad ning maastik.

Hiiumaale pääseb Rohuküla sadamast, mis jääb Haapsalu linnast u 10 km kaugusele. Praamisõit kestab jäävabal ajal tund ja viisteist minutit. See on oma autoga tulemiseks parim või vähemalt enim kasutatud tee. Loomulikult võib tulla ka parvlaevaga Saaremaalt või seda kaudu kaugemaltki. Kolmandaks võimaluseks on Tallinnast Kärdlasse lendav lennuk ning hiljem siis rendiauto kasutamine.

Hiiu maakond on Eesti metsarikkaim. Rõõmu teeb, et kõik suuremad ning olulisemad ühendusteed on asfalteeritud. Ometi tuleb meeles pidada, et väikestel metsateedel võiks pigem jalutada ja matkata kui autoga sõita. Meie saar on väga liivane (võid kinni jääda) ja kohati sellise õrna taimkattega, mis autorataste all kergesti hävib. Suved on tihtipeale liiga kuivad, nii et lõkke tegemine, kus juhtub, tuleb kohe ära unustada. Peatu parem mõnes majutuskohas, kus on loodud kõik võimalused ka tule ääres olemiseks ja muude suviste maamõnude nautimiseks. Grillimiseks ja söögitegemiseks võib kasutada ka RMK puhkealasid. Telkida tohib ainult selleks ettenähtud kohtades.

Hiiumaa asub teadagi madalas meres, mistõttu sobivad mitmed rannad ujumiskohtadeks. Ei tohi aga kunagi unustada, et ka madal meri võib ohtlik olla. Rannikumeres esineb allikakohti ja lihtsalt sügavamaid auke, mis ujujaid ehmatavad. Omaenese võimeid ei tasu merega seoses kunagi üle hinnata. Seetõttu on soovitav kasutada ujumiseks avalikke supluskohti.

Kaardilt oled sa Hiiumaa imepärast kuju kindlasti juba tähele pannud. Mõni ütleb selle kohta, et saar on ristikujuline. Nimi Hiiumaa tuleb arvatavalt pühadest metsadest ehk hiitest, kuid võib tulla ka hiidudest ehk vägilastest. Kui hoolega vaadata, tõuseb vägimehe pikk nina Kõpu poolsaare kohal hästi esile. Mõnele näib, et saar on pigem üks lainetesse laskuv pika kaelaga lind – luik näiteks. Luuletustes võrreldakse meie saart tihtipeale neljanukilise timpsaiaga. Vaadake ja mõelge ise.

Selge on ka see, et saarte kuju on aegadega muutunud. Pikki aastatuhandeid on neid vorminud meri, tuuled ja inimesed ise ka oma tegevusega. Hiiumaa koos teda ümbritsevate saartega kasvab tasapisi suuremaks ja kerkib ikka nii umbes 3 mm aastas.

Lühipilk ajalukku

Praegu on teada, et juba rohkem kui 455 miljonit aastat tagasi oli üks osa tänasest Hiiumaast mõnda aega vee peal. See juhtus meteoriidi merre langemise tõttu. Ehkki inimesed seda imelist tulekera muidugi ei näinud, on kunagise 4-kilomeetrise läbimõõduga kraatri ringvall täna looduses märgatav ning geoloogide uuringud kinnitavad kraatri serva õhu käes olemise fakti küll.

Vahepealsete miljonite aastate jooksul jõudis omaaegne rõngassaar uuesti lainetesse kaduda, seejärel jääga kattuda.  Alles umbes 10 000 aastat tagasi hakkas mandrijää taanduma. Esialgu kerkis Hiiumaa Kõpu poolsaare kohalt võrdlemisi kiiresti. Tõepoolest – nagu kringlitainas. Tahenemine võttis aega. Kivid kukkusid sulava jää seest välja nagu rosinad. Meretuuled lennutasid kuivavaid liivavalle. Polnud just ahvatlev paik elama asumiseks. Samas teame, et kalamehed-hülgekütid märkasid juba isegi ruutkilomeetri suurust saarekest  seitsme ja poole tuhande aasta eest, tulid kohale, peatusid maatükil mõnda aega ja kadusid siis oma kodupaikadesse tagasi. Kes nad olid, kust tulid, pole napi leiumaterjali põhjal kerge selgeks teha. Väikeseid saarekesi kerkis aina juurde, maatükid kasvasid kokku, tekkis suurem saar, mis võimaldas juba aastaringset elamist. Püsiasustuse tekkimise aeg on aga ikka veidi oletuslik. Põlispõllud on teada 11.-12. sajandist, kuid paiksest, olgu küll väikesearvulisest kogukonnast, võib rääkida oluliselt varem.

Kirjalikest allikatest hakkab Hiiumaa (varem Dagaithi, Dagden, Dagö jms) sagedamini läbi vilksatama alles 13. sajandist alates. Esimene säilinud dokument pärineb aastast 1228. Saar jagati 1254. aastal saksa ordu ja Saare-Lääne piiskopkonna vahel ja see määras elu pea kolmesajaks aastaks. Siia asunud muumaalased said ikka rohkem maid ja ameteid, mõned neist rajasid mõisaid, teised kauplesid või korraldasid talurahva elu muul moel. Maarjamaa nime all tuntuks saavat Eestimaad igatsesid endale mitmed naaberriigid. Nii juhtuski, et alates 1563. aastast hakkas Hiiumaa ja veel suur osa Eestimaast kuuluma Rootsi kuningriigi koosseisu. See ligi 150 aastat kestnud ajajärk jättis palju jälgi nii kohalikku keelde kui kultuuri.

1710. aastast jagasid korraldusi aga juba Tsaari-Venemaa ametnikud – oli alanud nn tsaariaeg. Kohapealsete baltisakslaste roll neil aegadel kuigi palju ei muutunud, nii et isegi saksa keel jäi kauaks ajaks edasi siinsete ametnike põhiliseks keeleks. Suured muutused leidsid aset 19. sajandil, mil uued seadused võimaldasid talurahvale senisest paremat kooliharidust, passide väljastamine võimaldas vabamat liikumist ning andis ka seadusliku õiguse talusid osta. Viimane protsess kulges Hiiumaal väga aeglaselt, sest maad ei olnud viljakad ja neid nii väga ei himustatudki. Ja eks osturaha nappis lihtrahval samuti. Leevendust tõid elavnevad meresõiduvõimalused ning laevaehitus. Vabama elukorralduse sisse lõi tugeva mõra süvenev venestuspoliitika. Kooliõpetus muudeti venekeelseks ja maad võttev õigeusk tiivustas lootusi paremale elule, mis tõi kaasa mitmeid Vene aladele väljarändamise laineid. See aeg ei kestnud siiski kaua. Esimese Maailmasõja, Suure Venemaa sotsialistliku revolutsiooni, lühiajalise saksa okupatsiooni,  Eesti iseseisvaks kuulutamise ja Vabadussõja järel sai Hiiumaastki vaba Eesti riigi osa. Kui aga 1939. aastal saabusid saarele nõukogude Vene väed, võis ette näha uusi suuri poliitilisi muutusi. Need tulidki ning Hiiumaa, nagu ülejäänud Eestigi, okupeeriti 1940. aastal Vene Nõukogude vägede poolt. 1991. aastal taastas Eesti oma iseseisvuse, kuid kõik need eelnevad ajalooetapid annavad endast aeg-ajalt märku, olgu hoonetes, keeles, legendides või naljalugudes. See on meie pärand.

Raamatus tutvustame lühidalt alljärgnevaid paiku:

  • Põhilise leppe kivid
  • Pühalepa kirik
  • Suuremõisa loss
  • Suursadam
  • Soera talumuuseum
  • Kärdla
  • Ristimägi
  • Mihkli talumuuseum
  • Militaarmuuseum
  • Tahkuna tuletorn
  • Reigi kirik ja surnuaed
  • Kõrgessaare – Viskoosa
  • Kõpu tuletorn
  • Vanajõe org
  • Sõru sadam
  • Loodusrajad ja linnuvaatlustornid Orjakus
  • Hiiumaa Muuseumi ekspositsioonimaja Kassaris
  • Sääretirp
  • Kassari kabel ja surnuaed
  • Hiiu Vill

Alustagem ringreisiga:

Eeldame siinkohal, et tulete parvlaevaga ikka otse mandrimaalt ja kohtute Hiiumaaga Heltermaa sadamas. Laevalt maha sõites pole teil eriti aega ringi vaadata – kõik saabujad kiirustavad ühtse voona edasi, et jõuda kiiremini saart avastama.  Tagasiteel võid natuke rohkem ka sadama jaoks aega varuda, sest siingi on, mida vaadata või külastada (vt infot lehekülje lõpus).

Nõuanne:

Sõida sadamast u. 5 km, mil tee hargneb kaheks, vali Kärdla suund (parempoolne), kuid ära lisa kiirust. Mõnesaja meetri pärast on viit: Põhilise (Põlise) leppe kivid 0,2 km. Suurelt teelt kivideni on kruusatee. Võid auto ka tee servale parkida ja edasi minna hoopis jalgsi.

Põhilise leppe kivid/tuntud ka kui Otimäe kivikalme

Lähiümbruses: Kohe suure tee vahetus läheduses märkad üksikut rahnu, mida kutsutakse Vanapaganakiviks. Kivimüraka tipus on legendi kohaselt Vanakurja sõrajäljed, sest just tema tahtis seda heites Pühalepa kiriku ehitamist peatada. Kirik siiski ehitati, sest vise läks mööda.

Esmasel vaatamisel ei näe tõepoolest muud kui suurt kivihunnikut lagedal platsil. Ometi on selge, et tavalisest käterammust selle töö tegemise tarvis poleks piisanud. Kes? Miks? Millal? Need on siin täiesti sobivad küsimused. Kindlat vastust polegi, on vaid arvamused ja legendid.

Kõige enam arvatakse, et tegu on muistse hiiekohaga, tähtsate lepete sõlmimise, jumalaga aru pidamise kohaga – nõnda öelda otsast lõpuni püha paigaga. Nagu teane, just selliste kohtade lähedale ehitati ka esimesed ristiusu pühakojad. Seda on Hiiumaa jaoks ka järgmise objektina tutvustatav Pühalepa kirik. Hiidlastele meeldib mõnikord uskuda, et kivikuhjatise näol on hoopis tegu Põhjala kuninga Ingvari hauapaigaga. Ingvar langes Eestis 600. aasta paiku ja maeti kusagile nö. Kivi nimega tähistatud paika, mida pole seni leitud. Legende ja lugusid leidub omapärase paiga kohta teisigi.

Igal juhul on mõistlik sellele hiidude tööle ring peale teha, ajaloo keerdkäikude üle järele mõelda ning vähemalt hoolikalt uurida, kuidas vähenõudlikud taimed sellisel paeplaadil kasvades ellujäämise nimel pingutavad.

Lood ja legendid:

Rahvasuu räägib, et tegu olevat kohaga, kuhu muistsed meresõitjad jumalate meeleheaks enne ohtlikule reisile minekut õnnekivi tõid.

Kõige uskumatum lugu vestab sellest, kuidas saare üks kurikuulsamaist mõisnikest, O. R. L. von Ungern-Sternberg (1744-1811) otsustanud siia Egiptuse eeskujul endale püramiidi ehitada. Kuna ta saadeti mõrvakahtlustuse tõttu Siberisse asumisele, jäänud töö pooleli. NB! Vaata, kui ilusasti on ala neljakandiliselt puhastatud ja osaliselt kividega ääristatudki.

Talupoegade ja mõisa suhteid teadvad inimesed jäävad selle juurde, et tegu olevat abivilja saamiseks kohustusliku tööna nälja-aastail mõisa põldudelt kogutud kividega.

On ka neid, kes seostavad kuhjatist kiriku poolt karistatud inimeste poolt kokku kantud patukahetsuse kividega, teised jälle peavad seda pronksiaegseks megaliidiks, mida kasutatud taevakaardi mõistmiseks – umbes nii nagu Stonehenge Inglismaal.

Pühalepa kirik

Ehkki tegu on Hiiumaa vanima kivikirikuga, ei lase praegune 18.-19. sajandist pärit välisilme seda esmapilgul aimatagi. Aga just 1255. aasta paiku hakkas Saksa ordu siia endise puukiriku asemele kivist pühakoda ehitama. Esialgu tornita, kuid kaunilt võlvitud kivikirik sai valmis alles 14. sajandil. (Kooriruumi seinal on säilinud üks  pühitsemisristidest.) Tegu oli üsna tavalise kindluskirikuga. Laepealsele pääsemise käigud on osaliselt veel tänagi näha (üks kooriruumi seinaorvas ja teine pikihoones lõunaseinas oleva sissepääsu lähistel).  Kirik pühendati Pühale Laurentiusele. Liivi sõja käigus (16. saj) rüüstati Pühalepa kirik täielikult, kuid 17. sajandi alguseks oli kõik jälle taastatud. Sama sajandi esimesel veerandil rüüstasid kirikut Saaremaalt kohale tulnud taanlased. Taas tuli kirikut remontima hakata. Peagi, täpsemalt siis 1636. aastal, kinkisid Hiiessaare mõisnikud Gentschienid kogudusele uhke ungrukivist väljatahutud kantsli (haruldane kogu Eestis) ja lunastasid endalegi õiguse matmiseks kiriku kooriruumi põranda alla. Tänaseks on nende hauaplaat tõstetud kooriruumi lõunapoolse akna kõrval olevale seinale.

Aastani 1770 oli kirik praktiliselt tornita. Selle ehitamise alguse aasta on raiutud kellatorni välisseinale, kuigi lõpliku kõrguse sai torn alles 19. sajandi teisel poolel. Selleks ajaks oli muutunud juba ka kogu kiriku ilme. Pikihoone võlvid olid asendatud nn. peegellaega, kooriruumi põhjaküljele oli ehitatud käärkamber ning 17. sajandil valminud naistekoda lammutatud. Tehti uus põrand ning võeti ette muidki vajaminevaid töid. Küllap just siis maaliti pikihoone seinale ka Malta ordu ristid, mida seostatakse Ungern-Sternbergide pere liikmete kuulumisega sellesse ordusse.

Peaaegu sama laastav kui Liivi sõda, oli kirikule ka Nõukogude periood, mil pühakoda suleti, pingid raiuti välja, orel lõhuti, altarimaal kadus teadmata suunas ja kirikust tehti ladu.

Taasiseseisvumise eelõhtul ärkas elu kiriku ümber ja sees uuesti. Kogudus sai kiriku riigilt tagasi ja üht-teist kiriku varasemates varadest, mis säilinud olid, võeti pühakojas taas kasutusele. Kunagist altaripilti asendab klaasikunstnik Valev Seina loodud värviküllane klaasvitraaž idaaknas. Kirikus toimuvad regulaarsed jumalateenistused ning kontserdid.

Lood ja legendid:   

Legendi kohaselt polnud kiriku ehitamise algus lihtne, sest kõik, mis päeval valmis tehti, oli hommikuks lõhutud. Eks see kõik ikka kuradi või tema kohapealsete käsilaste süü oli, arvasid kohalikud inimesed. Et kirikuehituseks Jumalale meelepärasem paik valida, võeti appi kaks musta härga. Teadupoolest ei ole jumalaloomad nõnda salakavalad kui inimeseloomad, mistõttu kuulavad ka paremini Jumala tahet ning käsku. Kuhu härjad neile järele lohisema pandud kivid viivad, sinna ka kirik ehitatakse, seisis otsuses. Selleks otstarbeks pruugitud lapikut kivi võib rahva arvates kirikaia värava lähistel põõsaste all tänagi silmata. Kunagi hiljem tuli ilmsiks, et talumehed suunasid härgade käimisi neile rammusa rohu söötmisega. Mine võta kinni, kus tõde, kus vale.

Hoolimata ehituse suursugususest, olnud pühakoja uks nii madal, et hiidlaste isand Leiger pidanud sinna käpuli kui koerakuuti sisse pugema. Seepärast vägimees kirikus ei käinudki.

Suuremõisa loss

Loss on muidugi hellitusnimi saare suurimale ja uhkeimale mõisahoonele. Mitte ainult legendid ei muuda seda paika põnevaks, vaid ka tõsielulood.

Enne praegusi mõisamaju oli kusagil siinsamas ka varasem Pühalepa ehk Hallika mõisakompleks, mis 17. sajandi alguskümnendeist kuulus De la Gardie’de  perele. Omaaegse mõisa vägevust kinnitab seegi, et aastast 1633 hakati paika Grossenhofiks ehk Suuremõisaks kutsuma. Mõisal oli lisaks paljudele eriotstarbelistele ehitustele ja viljapõldudele ka uskumatult suur puuviljaaed. Praeguse peahoone laskis aastail 1755-1772 ehitada krahvinna Ebba Margaretha Stenbock (1704-1775), Jacob De la Gardie (1583-1652) otsene järeltulija, pojapoja tütar. See leskproua, rohkem kui kümne lapse ema, sai Vene Tsaaririigi käest osa oma esivanemate maadest tagasi ja asus kohe ka uut mõisat üles ehitama. Krahvinna enda viimseks puhkepaigakski on hauakabel Pühalepa kiriku juures oleval kalmistul.

18.-19. sajandi vahetusel leidsid mõisas aset mõneti dramaatilised sündmused. Meie jaoks vast ennekõike kirjanduse läbi kuulsaks saanud Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg (1744-1811) ostis koolivennalt Jacob Pontus Stenbockilt (1744-1824) viimase võlgade katteks 1796. aastal Suuremõisa. Õnne ei jätkunud Ungrute peres aga kauaks. Pere vanim poeg tegi enesetapu ja isa surmas tüli käigus ühe oma rootslasest laevakapteni Karl Malmi. Pärast pikka kohtuprotsessi mõisteti O. R. L. von Ungern-Sternberg 1803. aastal sundasumisele Siberisse Tobolskisse. Kohtuprotsessis on palju juttu ka laevade kaaperdamisest, inimeste kadumistest ja kaupade varjamisest. Tõsi, surmatöö leidis kohtusaalis kinnitust, küll aga ei suudetud tõestada parunile esialgu süüks pandud laevarööve. Tuleb muidugi tõdeda, et laevadelt „varanduse“ hankimine oli tollal kaunis tavaline tegevus nii talu- kui mõisameeste hulgas. Igal juhul jäi mereröövliks ja mõrtsukaks olemise vari paruni pea kohale rippuma. Ja mis seal salata, ripub siiani.

Pere käest nende Hiiumaa valdusi õnneks ära ei võetud ja Ungern-Sternbergidest saame rääkida saare eluga seoses veel järgneva 140 aasta jooksul. Viimane meesliinis mõisaomanik Evald Adam Gustav Paul von Ungern-Sternberg suri ootamatult järglasi jätmata 1909. aastal, mistõttu algasid Suuremõisas keerulised ajad. Enne mõisaaja lõplikku ajalukku kadumist kandis varade ja majandamise eest hoolt Evaldi õde Dorothea oma mehega. Suur osa mõisa rikkalikust raamatukogust ja muustki varast müüdi või kanti laiali I Maailmasõja ajal ja sellele järgnevail aastail. Eesti iseseisvuse aja alguses hakkas mõisas tööle kool, kuid osa ruume jäeti veel ka vananevate Ungern-Sternbergide, Klausi ning Helene, kasutusse. Viimastel Ungrutel endil lapsi ei olnud, kuid see-eest on hiidlaste lapsi selles mõisas haritud läbi aja ja haritakse tänaseni. Hetkel toimetavad hoones nii Hiiumaa Ametikool kui Suuremõisa Lasteaed-Põhikool. Kooliaastad on mõisahoonet ühtaegu nii kulutanud kui alles hoidnud. 

NB! Mõisa pargiga tutvumiseks on võimalik läbi käia ka suurepärane õpperada (jälgi tähistusi ja infotahvleid).

Lood ja legendid:  

Mõisa kohta liigub igasuguseid salapäraseid jutte. Hääli ja vaime on keldrites ja tubadeski mitmel ajal kuuldud-nähtud, eriti muidugi öösiti. Kunagi, kui veel Stenbockid mõisas olid ja kirikuõpetaja Chalenius (1741-1776), keda rahvas Kalleuseks kutsus, Pühalepas teenistusi pidas, läks asi õige hulluks. Seda vist seetõttu, et mõisahärrad kaardimänguhoos tähelegi ei pannud, et vanatühi ise nende sekka tuli. Ka teadis vanarahvas rääkida, et Vanapagan tahtnud ilusat mõisat selle valmimise järel endale saada. Et mõisahärrad ei andnud, tuli Vanatühi neid igal öösel hirmutama. Nii kutsutigi viimaks kirikuõpetaja mõisast kurja välja ajama. Õpetaja tuli kohale, viskas end sinna tuppa, kus tondid käisid, sohva peale seliti ja lõikas puuõuna pooleks. Ühe õunapoole pani laua peale, teise endale rinna peale. Vanakurja tulekust andis märku see, et lauapealne õunapool kirikuõpetaja käes oleva poolega kokku lendas. Kohe hakanud kirikuõpetaja kurjavaimu sõnu lugema. Kõige lõpuks teinud ta iga ukse peale kolm risti ja lugenud iga akna peal seitse issameiet. Kus aga avaus oli, sinna rist tehti. Kirikuõpetaja sai oma sõnadega ja püha väega ikka Vanakurjale vastu. Pärast seda istunud viimane rahulikult omas sepipajas Kallastes (Kallaste pank), kust külanaised ta lõpuks märgade särkide ja rätikutega hoopis välja peksid. 

Lähiümbruses: Kui plaanid sõita Suursadama poole, pane tähele, et Hellamaa kõrgelt kaldalt avanevad kaunid vaated merele. Möödud vanast Kuri surnuaiast, koolihoonest ja õigeusu kiriku varemeist. Kooli juures on ka mälestuskivi kirjamehele Julius Oengole, keda tuntakse kirjamehena J. Oro nime all. Nimi Kuri viitavat pärimuse kohaselt Vanapagana tegevuse aktiivsusele nimetatud piirkonnas.

Suursadam

Suursadam, mida rootsi keeles kutsuti Djuphamn ning saksa keeles Tiefenhafen, oli kunagi Hiiumaa tähtsamaid kaubasadamaid ning laevaehituskohti. Esmakordselt leidis paik praeguse teadmise kohaselt sadamana mainimist 1593. aastal. 17. sajandil korraldas seal laevaehitust Jacob De la Gardie Hiiumaa mõisate rentnik hollandlane Erasmus Jacobsson Bloedysel. Tol ajal peatus sadamakai ääres  aadlike laevade kõrval ka tavalistele hiidlastele kuulunud aluseid. Näiteks, vahemikus 1692. a aprillist 1693.a jaanuarini käis seal 231 laeva ning paati. See oli vilgas meresõitude ajajärk.

Sadama vanemad hooned pärinevad 18.-19. sajandist, kuid tänaseks on kompleks paljude juurde- ning ümberehituste tõttu suure osa oma endisaegsest väljanägemisest minetanud. 18. sajandi alguse majanduse madalseis asendus uue tõusuajaga sajandi lõpus, mil Hiiumaal tegutses juba parun Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg. Saanud Suuremõisa ostmise järel (1796) ka Suursadama omanikuks, kujunes sellest kogu suguvõsale oluline laevaehituskoht ning kaupade sisse- ja väljaveo paik. Erakordselt kaunina tõuseb tollastest ehitustest esile paekivist sadamaait. Dokumentide kohaselt oli kiviait sadamas olemas juba 1799. aastal, kuid arvatakse, et see praeguseni säilinud suurejooneline ehitus võib pärineda pigem aastast 1815.

Kahjuks muutus sadama akvatoorium aasta-aastalt madalamaks ning suurte laevade sissesõit oli liivaste leetseljandike tõttu üha enam takistatud. Ometi valmis just Suursadamas 1848. aastal parklaev „Hioma“, mis esimese Eestist pärit laevana ületas mõned aastad hiljem ekvaatori ja sõitis ümber kardetud Kap Hoorni neeme. Meeskonnas olid peamiselt hiidlased, kapteniks taanlane Marcussen. Nõukogude ajal omas koht suurt tähtsust kalurikolhoosi „Hiiu Kalur“ laevaremondibaasina.

Mereelu jätkub väikest viisi tänaseski Suursadamas. 21. sajandi algus on taastanud selle koha kuulsust ka laevaehituspaigana. Nimelt valmis siin vanade halulaevade eeskujul uus kaljas, mis aastal 2017 veeskati ning ristiti nimega „Hiiu Ingel“. Suursadamas korraldatakse ikka ja jälle suveteatrite etendusi, kontserte ja muid toredaid ettevõtmisi. Samuti avab suviti Suursadamas uksed palavalt armastatud Ungru Resto.

Soera talumuuseum ja kivimitemaja Paladel

See väike vallale kuuluv ja esivanemateaegset maaelu tutvustav muuseum loodi 1979. aastal nö kolhoosimuuseumina, kuid on nüüdseks muutunud osaks Palade Loodushariduskeskusest.

Soera talu kandis algselt nime Sooääre. Need Hiiumaa sood on aga nõnda pisikesed, et ei pane teisi tähelegi, majad ja õued aga jälle nii suured, et mööda ei mahu. Soera on just üks sellistest kohtadest. Soeras on peaaegu kõik vanale talule ja maakohale iseloomulikud omadused säilinud: pikk rehielamu, avar õu, aidad, paargu, kelder ja mõnus suitsusaun. Tõsi, laudavaremeist on uutes oludes kerkinud söögimaja ning vanadest põldudestki pole suurt midagi näha. Elumaja keskne osa – rehetuba – pärineb 19. sajandi keskpaigast, kambrid sama sajandi teisest poolest. Selle Hiiumaal üsna tüüpilise rehielamu näitel saab hästi jälgida hiidlaste elujärje muutumist (rehetuba on veel korstnata, peretoa pool juba korstna ja laudpõrandatega). Praegu saab muuseumis lisaks arhailistele hoonetele tutvuda endisaegsete töö- ning tarberiistadega, uurida, kuis inimesed nii lühikestesse vooditesse ära mahtusid või mismoodi Hiiumaal kangast vanutati, mehi kõrtsist koju sikutati ning lapsi kasvatati. Talupiirist väljaspool seisab avar uuema aja tõllakuur suuremate töö- ning sõiduvahenditega. Päris uue moega hoone on nö kivimitemaja ehk erinäoline väljapanek Hiiumaa tähtsamatest kivimitest ning nende kasutusviisidest läbi aja. Õuealasse mahtuv kivimite aed kutsub teemat edasi uurima. 

NB! Talu juurde kuulub ka mõnus Sooääre metsarada, mis annab suurepärase võimaluse ümberkaudse looduse tundmaõppimiseks ning meie taludele kunagi nii omaste puisniitudega tutvumiseks.

Lood ja legendid:

Soera talu ja selle töötajad on oma elus kohtunud paljude Hiiumaad külastanud kuulsate inimestega. Neist külaskäikudest on sündinud mitmed uued lood ja legendid. Veel sügaval Nõukogude ajal sattus Soerasse esimene Vietnami kosmonaut, kes muudkui otsis, kus pererahvas on või miks neid just täna kodus pole, saamata esialgu aru, et tegu on muuseumi, mitte päris koduga. Iseseisvusaastate alguses proovisid Soera saunamõnusid ja maitsesid maatoitusid Rootsi ning Eesti peaministrid Carl Bildt ja Mart Laar. Hiljem on muuseumi külastanud meie presidendid, paljud suursaadikud ning poliitikud, tavaturistidest rääkimata.

Kärdla

Meie saare ainukese linna nimi on saadud kohalikelt rootslastelt ja see tähendab tõlkes soist, märga orgu. Vanadest nimekujudest on tuntumad veel Kertil, Kertell, Kärtellby jt. Kärdla kui väike rootslaste küla oli olemas arvatavalt juba 14. sajandil, kuid vanim tänaseni säilinud kirjalik teade pärineb aastast 1564. Omaaegsetest esimestest asukatest annavad märku mõned tänasedki koha- ning perekonnanimed. Isegi linnast läbi looklev Nuutri jõgi on oma nime saanud ühelt Knud’i nimeliselt mehelt või tema talult.

Kärdla on oma olemuselt aedlinn. Seda tõendavad avarad peenra- ja aiamaad ümber väikeste puumajade, vuliseva veega kraavid ja ojad, palju puid, põõsaid ja lilli. Vana Kärdla ehk siis merepoolne osa on endiselt üsna romantilise ilmega, just selline raamatutest ette kujutatud lapsepõlvemaa. Kärdlas elab umbes 3200 püsielanikku ja igal ühel neist on hea meel kui suvekuudel – ja miks mitte talvelgi – siin rohkem rahvast liigub.

Kärdla hakkas kiiresti arenema eriti pärast Ungern-Sternbergide poolt 1829. aastal rajatud tekstiilivabriku tööle hakkamist. Suurettevõtte põhitoodanguks oli kvaliteetselt töödeldud villane riie ehk kalev. Vabrik kasvas ja töölisi tuli juurde. Ettevõtte abiga ehitati neile ligi 200 suure aiaga pereelamut ja see pani aluse hästiplaneeritud moodsale töölisasulale. 1941. aastal süüdati kalevivabriku hiiglaslik peahoone taganevate Nõukogude vägede poolt põlema ja pärast sõda seda enam ei taastatud. Enne, kui Kärdla 1938. aasta alguses linnaõigused sai, jõudis ta tuntust koguda just heakorrastatud vabrikuasulana.

Kõige selle kohta, mis Kärdlas juhtunud, saab täpsema pildi Hiiumaa Muuseumi (SA Hiiumaa Muuseumid) Kärdla majas ehk nn. Pikas Majas, mis asub otse endise vabrikuhoovi servas ja oli pikka aega vabriku direktori elamuks. Hoones on eriliselt hea akustikaga kaunis saal, lummav veranda vaatega rannaparki ning loomulikult mitmeid eri näitusi ja teisi harivaid ettevõtmisi.

Sealtsamast Pika Maja lähedalt pääseb hästi Kärdla supelranda. Rannapargis näha olev jutustab samuti väikelinna kirevast ajaloost (vt. infotahvlit). Lauged liivarannad kutsuvad sealsamas ujuma ja päikest võtma. Kunagise lubjaahju kohale 1971. aastal valminud kohvik Rannapaargu“ on kujunenud üheks linna sümboliks. Kärdla sadam, mis asub jalgsi minnes kiviviske kaugusel, rajati esialgu samuti vabriku vajadusi järgides. Sadam hävis sõjatules, kuid on nüüd jälle taastatud, uhkemana kui kunagi varem.

Kärdlas on mitu sümbolehitust, üks neist Keskväljaku ääres kõrguv suure kella ja vaateplatvormiga Pritsumeeste maja. Täna leiate sealt turistidele väga olulise koha – infopunkti.

1863. aastal valminud kiriku ees seisab Elo Liivi loodud suurejooneline ja mõtlemapanev mälestusmärk Teises Maailmasõjas hukkunud hiidlastele.

Kirik ise on 2018.-2020. aastail toimunud renoveerimise järel esimene korraliku küttega pühakoda saarel ja täidab ühtlasi kontserdisaali rolli. Huviline leiab linnast peale selle veel mitu väikest kunsti- ja kontserdisaali, käsitööpoodi, kauni laululava jpm.

Lood ja legendid:

Kärdla on laialt tuntud oma rohkete sildade ehk trummide poolest. Hõbetrumm Uuel tänaval olla saanud oma nime sellest, et hiidlastel võttis selle ehitamine uskumatult kaua aega, mille peale parun öelnud: „Kui ma oleksin lasknud trummi ehitada puhtast hõbedast, kuid kiiresti, oleks hind ikka sama tulnud.“

Ristimägi

Teeviit juhatab teeäärsesse parklasse. Ristimäeni jääb sealt vaid mõni samm. Praegu Ristimäeks kutsutu on võrdlemisi suur liivakünklik ristidega kaetud ala kahel pool vana maanteed. Koha kujunemise ja ristide panemise alguse või põhjuse kohta on erinevaid seletusi. Tänapäeval räägitakse vast kõige enam seosest reigirootslaste (nii kutsutakse Reigi kihelkonnas elanud rootslasi) väljasaatmisega 1781. aasta augustis. Ükskõik, mida see väike rahvakild oma õiguste nimel ka ette võttis, ei sobinud see maaomanikule ja juba Suuremõisa jutust teada J. P. Stenbock ütles umbes 1000 hiiurootslasele nende kohad üles. Tsaarinna Katariina II kirjutas alla ukaasile, mis lubas rootslastel ümber asuda Lõuna-Ukrainasse, kus hakati uusi alasid asustama. Sellesse jõulisesse ettevõtmisse oli segatud veel mitmeid kõrgeid ametnikke nagu näiteks Katariina soosik vürst Potjomkin. Nii ei jäänudki rootslastel muud üle, kui teele asuda. 20. augustil 1781. aastal kogunesid ümberkaudsetest küladest pärit väljarändajad veel viimast korda Ristimäele, kus peeti maha hüvastijätu jumalateenistus. Pandi püsti rist, mille all Reigi kirikuõpetaja C. Forsmann neile jumalasõna ette luges. Tehti ka ise väiksemaid riste. Nii jäeti hüvasti paigaga, mis oli olnud peredele koduks juba vähemalt 400-500 aastat. 1782. aasta maikuus jõudis „tõotatud maale“ veidi üle poole rännakut alustanuist. Seejärel olnud Ristimägi pikka aega selleks kohaks, kuhu saarelt lahkuvad inimesed käisid riste tegemas. Nüüd on asjad vastupidi ja riste teevad just esmakordselt saarele saabujad.

Lood ja legendid:

Aastaid oli Ristimäe tutvustusena kasutusel aga hoopis teine lugu, mis rääkis kahest pulmaseltskonnast. See jutustas aegadest, mil veel naaberkihelkonnast pruute “tõmmati” ja pulmas mõõgavõitlusi peeti. Kirikust kojusõidul kohtusid kaks seltskonda, ühes eesti-, teises rootsikeelne noorpaar. Kitsas tee ei lasknud neil takistusteta sõitu jätkata, mistõttu hakati omavahel sõnelema. Tapluse käigus sai ühest paarist surma peig, teisest pruut. Ellujäänud abiellusid ja elasid õnnelikult elu lõpuni. Just hukkasaanute mälestuseks ja ellujäänute õnne ning ennekõike omaenese õnne nimel on paslik siia igaks juhuks üks väike kohalikust materjalist rist teha. Loodus pakub selleks palju võimalusi, kuid oluline on meeles pidada, et haiget teha loodusele ei tohi.  

NB! Ristimäele on püstitatud ka üks mälestusmärk – rist, mis on kokku pandud kahest vanast veskikivist. Selle avasid hiidlased koos eri maailma nurkadest kohale sõitnud hiiurootslaste järeltulijatega päeval, mil möödus 210 aastat rootslaste väljasaatmisest ehk siis 20. augustil 1991. aastal. Omapärane kokkulangevus. Just sellel päeval kuulutas Eesti end taas iseseisvaks.

Mihkli talumuuseum

Mihkli muuseum asub Tahkuna poolsaare väikses Malvaste külas. Suurelt teelt alla sõites leiad metsade rüpest üles muistse elu oaasi. Siin on tegu tervikliku 8-hoonelise kompleksiga – tõsi, enam-vähem samast perioodist kui Soeragi ehk siis 19. sajandi keskpaigast. Hooned on Põhja-Hiiumaa talule omase paigutuse ja ehituslaadiga, milles on näha ka mitmeid sõja üleelamise ilmekaid märke (trellid rehetoa akende ees või sõjaväeosast pärit välisuks).

Teame, et tegu on kunagise hiiurootslaste talukohaga, kuhu nende väljasaatmise järel, 1781. aastal, asusid elama eestlased. Justkui plaanipäratult loodusesse paigutatud hooned jätavad kompleksina rahustava, nüüdseks juba lausa filmiliku mulje. 2001. aastal filmitigi selles talus populaarset telesarja „Farm“. Seal on endiselt alles palju sellist, mille kohta tavatseme öelda, et see on meie pärand, olgu vaimne või materiaalne.

Lähiümbruses: Teel Tahkuna tuletorni juurde jääb nii mõndagi silma. Juba paari kilomeetri pärast kõrguvad tee ääres eri ajast pärit hooned. Kesksel kohal seisab 1930. aastal valminud koolimaja, hilisem turistide majutuskoht. Kohe järgmisena haarab pilk puude vahelt kauni väikese Malvaste surnuaia keskel paistvat malbe moega õlgkatusega palkehitust. Viimane osutub lähemal vaatlemisel apostlik õigeusu abikirikuks ehk nagu kohalikud ütlevad, Malvaste kabeliks.
Mõni kilomeeter enne tuletorni on metsas siin-seal sõja ajast pärit rajatisi. Mida lähemale poolsaare tipule, seda rohkem. 

Militaarmuuseum

Muuseumi juurde juhatab Tahkuna tee ääres seisev tanki makett. Ja selle toru suunab otsejoones õigesse kohta. Muuseum, mis põhineb valdavalt vabatahtlike entusiastlikule tööle, loodi 2007. aastal.

Üks rajajaist ja valdkonnas tegutsejatest, Ain Tähiste, kirjeldab olemasolevat alljärgnevalt:

„Muuseumi ekspositsioon tutvustab Hiiumaa ranna­kaitse­rajatisi, relvastust ja laskemoona. Igal eksponaadil on oma lugu: kust ja millal leitud, kes leidis ja mida huvitavat sinna juurde räägitud on. Nõukogude piirivalve ajastust Hiiumaal ei saa üle ega ümber: tutvustame kasarmumiljööd, jälgimis- ja sideseadmeid.
Lihtlabased kütusevaadidki annavad kokku kollektsiooni: läinud sajandi algusaastate needitud vaat, sakslaste „Wehrmacht“, soomlaste „Lentojoukot“ ja venelaste relvaõli vaat. Luguselt maa seest väljakaevatud vaatides loksub sõjaaegne sünteetiline bensiin ja levitab vänget lehka.“

Muuseumis on mitmesuguguseid militaarse otstarbega masinaid, Kukerabast leitud suur kahuritoru ja palju just meestele tunda-teada sõjaasju.

Enne tuletorni juurde jõudmist märkad vasakul tee pool metsas suurt tuulegeneraatorit. See on 1995. aastal Eesti-Taani ühistööna ülesehitatud generaator, mis pidi kindlaks tegema tuuleenergia kasutamise võimalused Hiiumaal. Pärast mõningast töötamise aega on see aga aastaid niisama seisnud. Kindlasti mitte tuule puudumise tõttu.

Tahkuna tuletorn

Tahkuna tuletorn, mis asub Hiiumaa põhjatipus, monteeriti kokku malmplaatidest ja sai valmis 1875. aastal. Niinimetatud Gordoni süsteem oli sel ajal alles uus. See põhines tehases valmistatud detailide kiirel kokku monteerimisel. Just seetõttu osutus kõrge metalltorni ehitamine enneolematult lihtsaks. Majakatulede nähtavust parandas oluliselt prantslase Fresneli 19. sajandi alguses väljatöötatud optiliste läätsede kasutuselevõtt. Ka Tahkuna tuletorni osteti kohe selle valmimise järel kuulsast ettevõttest Barbier & Fenestre püsitulega dioptriline valgusaparaat. Esimese maailmasõja ajal sai see püssikuulidest tugevasti kannatada, mistõttu paigaldati 1920. aastal ajutine gaasilatern. Peagi jõudsid Inglismaalt kohale uued optilised läätsed ning aasta hiljem asendas gaasilampi juba petrooleumitoitel toimiv valgusti. Alates 1950. aastatest hakati valgustuses kasutama juba elektrit. Tahkuna majaka tuli on nähtav ainult põhja suunalt. Tahkuna tuletorni kõrgus on 42,5, osadel andmetel koguni 43 meetrit.

Lood ja legendid:

Tahkunaga samaaegselt telliti metallist tuletorn ka Ristnasse. Kas see on nüüd tõsilugu või niisama jutt, kuid torni detailid läinud vahetusse, mistõttu ehitati Ristnasse madalam ja Tahkunasse kõrgem torn, ehkki esialgu oli planeeritud vastupidiselt. Kuna Tahkuna poolsaar sattus 1941. aasta sügisel Hiiumaal toimunud lahingute keskmesse, on sealt ka palju mitmesuguseid sõjamälestusi, kuid neist on endiselt raske tõde välja sõeluda. Nii on vastakaid arvamusi selle üle, kui palju sõdureid siinkandis vangi võeti, kui palju laevadega ära pääses või kui mitu korrust on maa-alustel kindlustustel. Aga tõsi on see, et lahingud on oma jälje jätnud. See jälg on kasvavates puudes, mida saekaatrid ei taha töösse võtta, sest mürsukillud rikuvad masinad ära. Jälg on ka ümbritsevas maastikus, mis on mitmel pool raske betooniga teiseks muudetud.

Lähiümbruses: Poolsaare tipus, otse mere kaldal, on M. Karmini loodud mälestusmärk reisiparvlaevaga „Estonia“ 1994. aastal juhtunud mereõnnetuses hukkunud lastele. See suure kellaga rist püstitati 1995. aasta hingedepäeval ja valmis hiidlaste poolt annetatud rahadega.

Lisateave: Nii Tahkuna poolsaar kui Hiiumaa lääneosas asuv Kõpu poolsaar kuuluvad mõlemad kunagise Reigi kihelkonna alla.
Reigi nimi on tulnud kohalikelt rootslastelt ja see tähendab nii koldesuitsu kui märgutuld merel olijaile.  Kihelkonnale andis nime Põhja-Hiiumaa suurim küla, kus elasidki ainult rootslased. Peale nende vägivaldset väljasaatmist 1781. aastal hakkas Reigis kujunema eestikeelne asustus. Kiriku pool servas elavad rootsi pered jäid aga väljasaatmisest puutumata ja see osa külast hakkas esialgu küll ainult rahvasuus, hiljem ka ametlikult, kandma nime Rootsiküla. Selles elas veel enne viimast sõda üksikuid vanainimesi, kes omavahel vanas rootsi keeles juttu ajasid. Päris Reigi külla rajas hilisem maaomanik O. R. L. von Ungern-Sternberg  väikese karjamõisa. Reigi lähistel toodeti ka telliskive, 20. sajandil oli Reigis meierei, mõisamaju kasutati koolina.

Reigi kirik

Reigist sai iseseisev kihelkond alles 1627. aastal. Neist aegadest on värvikalt jutustanud oma raamatus „Reigi õpetaja“ kirjanik Aino Kallas. Tollased tegelased ei liikunud ringi küll praegu nähtavas pühakojas, vaid vanas puukirikus, mis asus suure Reigi küla maadel. Järgmine, ca 1690. aasta paiku püstitatud arhitektuuriliselt põneva kesktorniga puukirik ehitati juba kõrgele Pihla mäele, nagu kohalikud seda nimetavad. Kirik pühendati Ristija Johannesele. Suure osa kogudusest moodustasid rootslased, mistõttu nõuti ka kirikuõpetajatelt rootsi keele oskust ja jumalateenistusi peeti kahes või isegi kolmes keeles. Kolmandaks oli mõisarahvale kodune saksa keel.

Praeguse Jeesusele pühendatud kivikiriku laskis ehitada parun Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg (1744-1811) oma vabasurma läinud poja Otto Dietrich Gustavi mälestuseks. Kirik õnnistati sisse 24. augustil 1802. aastal.

Samale perekonnale viitab ka kiriku peasissekäigu kohal olev vapp. Perekonna hauaplats on sealsamas lähedal. Kuigi vapid kõnelevad eelkõige aukandjatest, ei ole kirikus unustatud ka tavalisi ehitusmehi. Nende nimed seisavad kõrvuti kirikuhärra ning maaomanikuga mustadel tahvlitel altaripildi kõrval.

Reigi kivikirik on ehitatud avara ning valgusküllasena. Hoolikal vaatamisel võib tunduda, et selle sees olles seisad suure ümberpööratud laeva all. Reigi kiriku suureks väärtuseks on vanad maalid ja puunikerdused, mis on enamasti vanemad kui kirik ise ning pärit 16.-17. sajandist. Kuidas need tööd kõik kunstikeskustest kaugel asuvasse Reigi kirikusse sattusid, pole täpselt teada. Osa neist on arvatavalt kingitud siinsetes randades päästetud merehädaliste poolt. Teine osa töödest aga kajastab ehk omaaegsete maaomanike maitset ja võimalusi. Aastaarv 1899 altariseinal tähistab viimase suurema remondi aastat, mil üht-teist kiriku värvilahenduses muudeti ning ka praegune altarimaal „Kristus Ketsemani aias“  üles seati.

Kirik võib uhkust tunda oma vana ja väikese ühe manuaaliga oreli üle. Rahvapärimuses on selle valmistamist seostatud tuntud Käina köstri Sakkeusega, kuid pigem käis viimane seda parandamas nagu ka varasem Käina köster Johannes Tobias.

Omaette peatükk Reigi kiriku loos tuleks kokku kirjutada kohalikest kirikuõpetajatest. Näiteks C. Forsmann oli õpetajaks ajal, mil reigirootslased saarelt ära saadeti, aga ka siis, kui kivikirik sisse õnnistati. Tema teeneteks võib lugeda veel rändõpetajate töölevõtmise ja mütsivabriku rajamise.

G. F. Rinne, kes oli ise Hiiumaal sündinud, oskas seetõttu hästi kohalikku keelt, tegi Soomest kuuldud Paciuse viisile eestikeelsed sõnad kodusaare ülistuseks. Arvatakse, et just Rinne Hiiumaa-laulu sõnu kasutas tulevase Eesti hümni loomisel ka J. V. Jannsen, kes ise soome ja rootsi keelt ei osanud. O. Luberg seevastu pani õla alla Põhja-Hiiumaa põllumeeste seltsi rajamisele 1920. aastate alguses

Lood ja legendid:

Kiriku vastas, üle tee, asus G. Ernesaksa ooperist „Tormide rand“  tuntuks saanud Pihla kõrts. Pihla kõrtsist pole peale kuulsuse suurt midagi järel, isegi osa mäest, millel ta asus, on madalamaks lükatud. Kaugemal seisab vana, 18. sajandist pärit, pastoraadihoone.  Pastoraat on seisnud küll juba pikki aastaid tühjana, kuid suvenäitused ning sündmused, samuti uurimis- ja korrastustööd on sinna aeg-ajalt palju rahvast kohale toonud.

Kirik oli varem ka see koht, kus rahvas aastasadade jooksul lugemist ning laulmist praktiseeris. Kord juhtus aga nõnda, et talumees leidis raamatu, mille otstarbest ei osanud ta midagi arvata. Pakkus seda siis nii kohalikule mõisahärrale kui teistele ümberkaudsetele. Kõik küsisid, milline raamat välja näeb, on see täis kirjutatud või tühi, on seal pilte sees või midagi muud? Talumees lõi aga muudkui käega ja ütles lõpuks: „Pole seal pilte ega sõnu, seal on örred sees ja pätagad peal kuiumas.” See oli noodiraamat.

Kõrgessaare – Viskoosa

Kõrgessaare, tüüpilise tööstusasula muljega alevik, asub Ninametsa poolsaarel. Ühtlasi on seal ka vana mõisasüda, mida võib aimata neist üksikutest suurtest kiviehitistest nagu kunagine mõisa viinaköök ja aidad-keldrid. Mõisaaegne on ka puust valitsejamaja, mis viimastel aastakümnetel on olnud kasutusel nii lasteaia, algkooli, seltsimaja, raamatukogu kui noortekeskusena. Viinaköögi ees, kunagise jahutustiigi taga, seisab kahest kivimürakast kokku pandud mälestusmärk, mis on pühendatud Neckmansgrundil valvanud ja esimesel sõjaööl põhja lastud tulelaeva meeskonna mälestusele. Töö autoriks on Riho Kuld.

Kõrgessaare mõisat, mille peahoone ja paljud kõrvalhoonedki  tänaseks hävinud, on valitsenud mitmete suguvõsade esindajad, teiste hulgas De la Gardied, Stenbockid, Ungern-Sternbergid ja Stackelbergid. Kuna mõis (varem Hohenholmina tuntud) asus kariderohke rannikumere vahetus naabruses, tuli seal tihti meremuredega silmitsi seista. Küllap kasutati mõnikord iidset rannaõigustki, kuid õige sagedasti tegeldi hättasattunud laevameeste või laadungi päästmisega. Mäletatakse, et nii mõnigi kord olnud mõisa aed täis kuivavaid sametkangaid ja muud vähenähtud kraami.

Aasta enne oma surma (1909) müüs E. A. P. K. von Ungern-Sternbergi suure osa siinsetest aladest H. Koganile, see omakorda aktsiaseltsile “La Viscosa”, mis kavatses ehitada sinna Eesti esimese kunstsiidivabriku. Põhiline töö käis aastail 1911-1914. Vabriku esimene etapp valmiski 1914. aastal, mil anti ka proovitoodangut. Toorainena vajalikku tselluloosi veeti kohale Soomest ja Venemaalt. Alanud Maailmasõda tõmbas kõigele kriipsu peale ning vaevalt kuu aega töös olnud ettevõtte seadmed evakueeriti. Nimi aga jäi, isegi pärast seda, kui hooned 1917. aastal vene soldatite poolt õhku lasti.

Hiiglaslikud varemed ootasid paremaid päevi, kuid iseseisvusaastail ei läinud käiku ükski jutuks olnud plaanidest. Uuesti käivitati tööstuslik tegevus Kõrgessaares 1950. aastail, mil hooned kohandati kala- ning lihatöötlemise ettevõteteks. Imelik küll, kuid kohalikud inimesed jäid uut kujunevat töölisasulat kutsuma võõrapäraselt Viskoosaks. Ehkki ametlikult on see praegugi vaid nimi bussiootepaviljonil, pole nimi kasutuselt kadunud. Sadamat kutsutakse ikka Kõrgessaareks ja see seostub paljudele lestakalaga. Siitkandist püütakse endiselt selle kala suurimad saagid.

Lood ja legendid:

Tänast Kõrgessaaret võime pidada omamoodi arhitektuuriliseks pärliks, kus korraldada nö. elamuajaloolisi ekskursioone. Lisaks eelpool mainitule on säilinud mõisaaegne moonakamaja (ümberehitatuna), kuivati, samuti sõjajärgsed suured ja venepärased tööliselamud ning terve linnaosa hilisema Nõukogude perioodi korterelamuid. Lisaks muidugi ka kimbuke eri aegade ühepereelamuid, sadamahooneid. Nii värvikat kooslust on raske mujal Hiiumaal leida.

Tööstuslik taust on nõudnud mitmeid suuri investeeringuid. 1990. aastail avatud puhastusseadmed olid areneva Eesti jaoks sedavõrd olulised, et sellele käisid nurgakivi panemas nii Rootsi peaminister C. Bildt kui Eesti peaminister M. Laar. 

Lähiümbruses: Vaadata tasuks Ungru kivi lähedalasuval metsistunud rannaalal. Kivina pole ta küll hiiglane, kuid seotud lugudega võimalikust Ungru krahvi valetuletornist.

Kõpu tuletorn

Nagu valgeis rõivais matsakavõitu maanaine, punane pärg peas ja silm säramas, seisab Hiiumaa kõrgeima mäe (68 m) otsas iidne Kõpu tuletorn. Eks 6000 tonni kive ja 36 meetrit kõrgust räägi iseenda eest.

Tuletorni eelajalugu algas rohkem kui 500 aastat tagasi, mil tõhusat maamärki vajas Hansa Liit, kelle kaupmehed kurtsid laevade kadumist Läänemerel. Nii polegi ime, et Tallinna Raad hakkas Hansa Liidu palvel Saare-Lääne piiskopilt paagi tarvis ehitusluba kauplema. Asukohaks vaadati valmis kõrge Andrusemäe seljandik ning lõplik kokkulepe ehitustööde osas jõustus aastaks 1500.   Rannaröövist igapäevast tulu lootvad hiidlased ei olnud aga uuest maamärgist sugugi huvitatud, vaid muretsesid pigem mereandide vähenemise pärast. Ehitustöödega alustati 17. sajandi esimesel kümnendil, ilmselt 1604. aasta paiku. Häda oli nende hiidlastest töömeestega, kes ettemaksu saamata kuigi meelsasti kohale ei ilmunud. Ka sõjad, katk ning nälja-aastad pidurdasid ehitustöid. Aktiivseim tegutsemisperiood langes ajavahemikku 1514-1519, mil muude ametimeeste kõrval askeldas ehitusplatsil  korraga 15 kiviraidurit. Aastaks 1531 sai umbne kivitorn esialgsel kujul enam-vähem valmis, kuid kohe algasid uued läbirääkimised paagi kõrgemaks tegemise üle. Piiskopid kauplesid ehituslubade andmise eest soodustusi soolaostuks või rohket veiniandamit. Tallinna Raad oli sunnitud mitmel korral ka järele andma.

Ajaloolised dokumendid annavad alust arvata, et päris tuletorniks sai Kõpu alles 1649. aastal, mil ehituse välisküljele tehti puust trepp ning tippu vinnati rest söe ning puude põletamiseks. Aastas kulus 800-1000 sülda ca arssianapikkuseid põletuspuid. 1652. aasta ettekirjutustes seisab, et tuli olgu tugev, süllakõrgune ja vahimees ärgu tule põlemise ajal magagu! Ometi kustutasid vihm ning rajutuul märgutule õige sageli. 1659. aastal anti torn eravaldusse ning selle majandamist asusid korraldama järjepanu nii De la Gardied, Stenbockid kui Ungern-Sternbergid – kõik Hiiumaa ajaloos tuntud ja tegusad mehed. 1660-ndatel aastatel ehitati torni välisseinale raudtrepp. Suuremad ümberehitused leidsid aga aset alles 1810. aastast alates, mil ehitist hakkas haldama Vene kroonu. Siis raiuti torni sisemusse ka tänaseni kasutatav trepikäik. 1845. aastal nõudis ülaossa tekkinud pragu juba ulatuslikumaid ümberehitustöid, mille käigus sai torn viimaks oma lõpliku kõrguse. Lahtine tuli asendati peagi õlilampide ja peeglite süsteemiga, lambiruum prismadega osteti 1900. aasta Pariisi maailmanäituselt. 20. sajandi esimesel poolel kasutati valgustuses veel atsetüleengaasi ja alles 1963. aastal mindi üle elektrilisele automaatsüsteemile. 1980. aastate lõpus hakkas torn kiiresti lagunema (arvatavalt vale välisvärvi kasutamise tagajärjel). Korrastatud tornile otsustati igaks juhuks veel peale panna u 10-15 cm paksune raudbetoonist ümbris. Kõpu, mis on teadaolevalt vanuselt kolmas maailmas pidevalt tegutsenud tuletornide seas, näib endiselt nooruslik.

Lähiümbruses: Kõpu poolsaar on täis salapära ja põnevust ning kaunist loodust. Kui aega jätkub, vaadake ringi, käige läbi sealsed loodusrajad, põigake Ristna loodusmajja, uudistage Ülendi küla püha puud, vaadake Kalana sadamasse, turnige suurtel rändrahnudel. Kui aga aega pole, sõitke sama teed tagasi, otse mööda sirget asfaltteed Käina-Emmaste suunas. Pöörake Emmaste peale ja jälgige suunavaid viitu.

Vanajõe org  

Vanajõe org on see koht, mis kinnitab, et Hiiumaal on kõik samad asjad olemas kui Mandri-Eestis: jõed, järved, mäed ja orud. Just orgude olemasolu tundub siinses maastikus üllatav, sest tasasest maapinnast allapoole laskumine näib ebaharilikuna. Ometi on see org tõeline kaunitar oma kõrgete liivaste kallaste ja salapärase lahja kohvi värvi jõeveega. Kaitse alla võetud 1962. aastal, kuid olnud huviorbiidis juba sajandeid tagasi. Tõepoolest, sellest väikesest ojast või hiidlaste keeli jõest mitte kuigi kaugel asuvas Õngu külas töötas juba 16. sajandil vesiveski. Väidetavalt tekkis 18. sajandil tüli selle omaniku Vaemla mõisniku ja Ungern-Sternbergi vahel, kelle maadelt jõgi läbi voolas. Viimane otsustas veele maksu peale panna. Kuna Vaemla parun keeldus maksmast, laskis Ungern-Sternberg pärisorjadest talupoegadel vee ümbersuunamiseks kraavi kaevata ning vesiveski pidi oma jõu mujalt muretsema. Pehmes liivapinnases kujundas voolav vesi endale kiiresti järjest sügavama ja looduslikuma sängi, mida hakati kutsuma Uueks jõeks. Ka Vana jõe kuiv säng on maastikul äratuntav.

Praegugi kujundab loodus ise sealset maastikku. Pea igal aastal kukub mõni suurtest puudest oru servast alla, purustab piirdeid ja jooksutab liiva. Kui me räägime, et Hiiumaa on suures osas liivane saar, on just Vanajõe org üheks neist paikadest, kus selles veenduda.

See on eriline koht, kus kasvab ohtralt näsiniint, kuhu tuleb kudema meriforell, kus kevade hakul ründavad tuhanded sääsed ning kus on endale kodu rajanud nö. linnast maale kolitud ja uuesti metsloomaks saanud euroopa naarits.

Lood ja legendid:

Kuigi kohta kutsutakse Vanajõe oruks, kõnelevad legendid enamasti just Uuejõe tekkest. Räägitakse Leigrist, kes väsinuna sinnakanti puhkama otsustas istuda. Kõigepealt lõi ta aga oma labida nii suure jõuga maa sisse, et vaevalt pool vart jäi välja paistma. Kui ta väikese uinaku järel taas teele asutas ja labida maast välja tõmbas, jäi järele suur auk. August voolas välja selge vesi ning uuristas liiva sisse teed tehes ühtlasi ka sügava oru.

Vanajõe oru kandis on omal ajal leitud ka värvimulda, mida veega segades kasutati majade värvimisel.

Sõru sadam

Ajaloolaste arvates võib Sarwo nimelist kohta, mida mainitakse 1254. aastal Hiiumaa jagamise dokumendis, seostada tänase Sõruga.  Arvatavalt hiljemalt 16. sajandil seisis siinsel kaldapealsel ka väike kabel. Järgmine pühakoda kerkis hollandlasest laevaehitaja ja ettevõtja Erasmus Jacobsson Bloedyseli eestvedamisel 1690. aastail ja kaotas kirikuna tähenduse alles 19. sajandi lõpus – pärast Emmaste kihelkonnakiriku valmimist 1867. aastal. Igal juhul on sadamakoht Soela väina Hiiumaapoolses küljes olnud muistsetest aegadest peale, ehkki sadamaehitusest kaasaegsemas tähenduses võime rääkida alles 19. sajandi lõpust-20. sajandi algusest alates. See oli aeg, mil kasvas  nii talupoegade laevaehitus ja meresõit kui Tsaari-Venemaa sõjanduslik-merenduslik huvi siinsete alade vastu. Nõnda langesidki tähtsamad süvendus- ja ehitustööd Sõru sadamas Esimese Maailmasõja eelsesse aega.

Iseseisvusaja esimestel aastakümnetel (1920-1930ndad) tunti Emmastet Eestis vallana, kus oli kõige rohkem meremehi.  Kahtlematult andsid sellesse oma panuse ka Sõru rannakülade lasterikkad pered. Sõrul tegutses kool, oli oma palvemaja ja kõrtski.

1937.-39. aastail ehitati Õngu rannas purjelaev „Alar“, mis hetkel seisab sadamas kui muistse meresõidu mälestusmärk. Sõruots kannatas nö. strateegilise kohana II Maailmasõja eel ja ajal, mil rajati Tohvri rannakaitsepatareid. Mitmed pered pidid seetõttu kodudest lahkuma ja uut eluaset otsima. Tõsi, suuremat kasu neist militaarehitistest ei tõusnud. Kui vast ehk see, et mõni kohalik inimene sai ehitusel tööd ja militaarajaloohuvilistel on nüüd, kus oma uudishimu rahuldada ja sõja jälgi uurida.

Nõukogude perioodil teati Sõru sadamat ennekõike väikese kalasadama ja kala vastuvõtupunktina. 1996. aastal hakati siitkaudu pidama  parvlaevaühendust Saaremaaga ja sellest ajast alates ongi suund olnud rohkem reisijateveo ja turismiteenuse arendamise suunas. Hinnatud on ka kõik muud merenduse ja mereharidusega seotud teemad.

Mälestust vanadest aegadest aitab elustada väike rannakultuuri ja kohalikku külaelu tutvustav muuseum, mis loeb oma sünnipäevaks 1999. aasta 12. maid.

Mitmed sadamahooned on kohandatud suveürituste läbiviimiseks. Eriti populaarsed on Sõru ranna jaanituled, muusikasündmus Sõru Jazz, puulaevade päevad jt.

Orjaku loodusrajad ja linnuvaatlustornid

Orjaku küla, mis on esmamainingu aja mõttes Sõruga üheealine (1254), on rikas erinevate loodus- ning õpperadade poolest. Kuna küla ise paikneb suures osas kitsal maaribal Jausa ja Käina lahe vahel, on radade vaated ja info just neile lahtedele ja rannikualale suunatud. Käina laht sarnaneb ise pigem rannikujärvele kui merelahele. Vaid poolemeetrise keskmise sügavusega mudase põhjaga vee-ala on merega ühendatud kolme ühendustee kaudu. Lahes on kokku 23 madalat ja enamasti pillirooga ümbritsetud saart. See loob maalilised  maastikupildid, aga ka soodsa elupaiga erinevatele lindudele. Siin pesitseb koos metsalinnustikuga u. 100 liiki, läbirändel peatub kuni 20 000 vee- ja rannikulindu. Põnevamateks liikideks on naaskelnokk, roohabekas, hüüp ja merikotkas. Kormoranide arv on aastatega kasvanud, rohkelt on luiki ja kajakaid. Kaladest domineerivad lahes särg, ahven, kudemas käib säinas.

Roostikus kulgevat 600-700 meetrist laudrada on kerge läbida ja ka sealsesse vaatetorni pääseb hõlpsalt. Tee äärde jääb mürakas Tõllu kivi ja mitu loodusväärtusi selgitavat rajateksti.

Kui aga alustad kaugemal asuva nn ülemise tuletorni juurest, leiad sealtki suure linnuvaatlustorni. Oma mõneti idamaise katusekujuga paistab see vaatemajake kaugele ja sealt ümbrust uudistades näeb nii Käina kui Jausa lahte ja kaunist kultuurmaastikku koos Orjaku väikese mõisakoha elumajade, tuuliku ja sadamaga. See inimese poolt kujundatud ümbrus on osa Kassari maastikukaitsealast, koosnedes nii maismaast (2572 ha) kui merealast (950 ha). Nimetatud linnuvaatlustorni juurest on võimalik alustada kõndimist pikemal loodusrajal (valminud 1995, pikkus 2-3 km), kuid laudraja juurest alustades võib sinna kohale jõudes pikema vahepeatuse teha, enne, kui auto juurde tagasi jalutama hakata. 

Eraldi jalutuskäigu võiks kavandada ka Orjaku sadama juurest kivimuulile. See tuletab meelde Venemaa suurejoonelist plaani Baltimaade sadamate kindlustamiseks enne Esimest maailmasõda. Nii tehti ka Orjakus. Küla ajaloost annab lühikese ülevaate väljapanek veeloodimajas, mis asub just muuli keskosas. Sadamast rääkides ei saa mainimata jätta ka imekauni merevaatega Orjaku külamaja, mis kostitab huvilisi põnevate kultuurisündmustega.

Hiiumaa Muuseumi ekspositsioonimaja Kassaris

See on koht, kus 29. mail 1967. aastal asutati isetegevusliku muuseumina tänane Hiiumaa Muuseum, täpse nimega Sihtasutus Hiiumaa Muuseumid. Muuseumi rajas entusiastlik koduloo-uurija ja kooliõpetaja Volli Mäeumbaed, kellest sai ka asutuse esimene direktor. Kuni 1998. aastani tegutses muuseum selles samas endises Kassari mõisa ametimeeste ja valitsejate majas, hilisemas koolimajas. Uue keskuse valmimisega Kärdlas jäi Kassarisse üks näitusemajadest

Praegune väljapanek jutustab Hiiumaast kasutades nelja elementi, milleks on tuli, vesi, õhk ja maa. Näitusel ei ole hiidlaste ajalugu esitatud kronoloogilises järjestuses, vaid oluliste teemade, lugude, esemete ja mõtete üldistusena. Lohutuseks võib öelda, et püsikäijatele meelde jäänud hundi topis on endiselt kohal. Ja loomulikult rikkalik müügilett, kust leiab kaunist käsitööd, reisimeeneid ja kirjandust Hiiumaa kohta.

Lähiümbruses: Parvlaevalt „Estonia“ Hiiumaa randa tulnud päästepaat asub otse vanas mõisaõues. Maja ees on Kassari kunagise kooli ajast pärit lipumast, mõisa mururull ja Orjaku sadamast välja tõmmatud roostetanud laevaankur.

Samas lähedal asuvad ka mälestuspingid Voldemar Pansole, Lepa Annale (Anna Sooba) ning Ülo Kaevatsile.

Sääretirp

Sellist omapärast nime kannab maanina, mida kaardil võib kohata veel Orjaku või Kassari sääre nime all. Et saada Sääretirbist tõelist naudingut, tuleb aega varuda. Suurelt teelt parklani on hea mitu kilomeetrit. Teejuhatajaks suunaviitade kõrval on teepööru juures vägilane Leiger ise, kes on parajasti ametis sillaehitusega. Nii vähemalt kujutas seda ette skulptor Kaljo Reitel.

Sõit Sääremäe harjal on samuti tore, muudkui kadakad ja merevaated. Jaanitule ja telklaagrite plats on suvel ka puhkajate seas soositud, sest paljud kasutavad üle tee olevat randa. Kirgas päike kuumutab madalad laheveed vannisoojaks ja kadakate vahelised rajad valguvad justkui iseenesest rahvast täis. On kiireid vettekastjaid, on unistavaid uitajaid. Kassari randade tüüne kaunidus on igaühele kättesaadav, aga see pole veel tirp. Sääretirbi parklast, kuhu igaüks otseteed pidi sõites jõuab, võib kohe hakata suurt teed mööda edasi astuma, kuid võib ka mõne kadakate vahelise rajaotsa valida. Kauneim tee poolsaare tippu jõudmiseks on seljandikul looklev jalgrada. Seal lõpus on kõik nagu tuntud laulusalmis: „Vanasti, kui maailm loodi, lõi ka jumal Hiiumaa…“.

Meeldetuletuseks võib öelda, et tegu on lihtsalt ühe kirde-edela suunalise oosiga ehk mere poolt tugevasti töödeldud vallseljakuga, mille kõrgem osa on kaetud taimestikuga, kuid mis lõpuks kaob merre kiviklibuse säärena. Puudest-põõsastest on põnevamad ja vähem tuntud vast kuslapuu, paakspuu, türnpuu ja lodjapuu. Kaldapealsel looklevad merikapsaste read, mis õitsemise aegu levitavad hurmavat valendust. Kibuvitsaõite romantilisusest ei tasu rääkima hakatagi. Või ehk tasub siiski!

Lood ja legendid:

Leiger, kes kunagi, nagu teame, Saaremaalt Hiiumaale elama asus, oli kuulus oma mõnusa Hiiumaa sauna ja suurte kapsaste poolest. Just nende asjade pärast käis tema sugulane Suur Tõll sageli Leigril külas. Nagu teada, ei meeldinud talle aga sugugi jalgu märjaks teha, mispeale Leiger otsustas poegadega kahe saare vahele silla ehitada. Sobivaks kohaks peeti Kassarit. Mõeldud-tehtud. Veeti hulganisti kive kokku, päris pikk vall sai valmis, kuid Saaremaani ei jõutud. Mis sundis töid lõpetama, pole päris täpselt teada, kuid karta on, et küllap see üks väike erimeelsus oli, mis vägilaste vahele kerkis. Silla algus on aga siiani olemas – seesama  imekaunis Sääretirp.

Lähiümbruses: Kassari saarel on suvitanud ja suvitab praegugi palju loomeinimesi. Nimetagem Ellen Niitu ja Jaan Krossi, Silvia Rannamaad ja Harald Suisleppa, Eve ja Ants Viidaleppa või Ott Arderit. Kassari ühed kuulsamad suvitajad on olnud kirjanik Aino Kallas ja keelemees-diplomaat Oskar Kallas. Nende suvemaja juurde juhatab lausa teeviit. Kui maja pole avatud, võib õues ikka jalutada ja esikülje aknast sisse piiluda. Just see üks tuba on säilitatud Aino ja Oskari meelispäevade aja laadis.

Kassari kabel ja surnuaed  

Kassari kabel ehk kunagine Pühalepa kiriku abikirik on armsalt romantilise ilmega ehitus. Praegu peetakse seda ka ainukeseks tegutsevaks rookatusega kivikirikuks Eestis. Arhiiviteadete kohaselt oli seal aga juba enne praegust kirikut väike puust kabel, kuid sellest teame võrdlemisi vähe rääkida. Praegune võib olla pärit 18. sajandist, sest kabeli siseseinal olevat aastaarvu 1801 seostatakse hilisema suurema remondiga.

Nõukogude ajal seisis kabel tühjana, uksed lahti. Sel ajal said ootamatult kaduma ka kabeli kellad, milledest üks hiljem salapäraste rännakute järel algsesse kohta tagasi jõudis. Suurem lagunemine suudeti entusiastide ja muinsuskaitse abiga küll ära hoida, kuid pühakoja saatus tegi paljudele muret. Kohalikus muuseumis olid hoiul mõned väiksemad varem kogudusele kuulunud esemed. See kõik aitas aga nõnda palju, et 1992. aastal pühitseti kirik taas ning praegu tunnevad sellest rõõmu nii kohalikud inimesed kui saare külalised.

Otse kabeli kõrval seisab mõisnike Stackelbergide hauaplats. Surnuaeda on maetud ka mitmeid kultuuriloos tuntud inimesi. Nii leiame siit kunsti, kirjanduse ja ka rahvajuttude kaudu kuulsust kogunud Ilusa Villemi ehk Villem Tamme haua. Just teda kasutas J. Köler Kristuse, aga ka talupoja prototüübina mitmes oma töös. Eriti hästi teatakse Kaarli kirikus olevat maali „Tulge minu juurde kõik“. Siin puhkavad M. Underi ja D. Vaarandi esivanemaid nagu ka V. Panso raamatust „Naljakas inimene“ paljudele tuttavaks saanud Lepa Anna (vt. surnuaeda tutvustavat lisatahvlit värava juures). Näitleja ja suvehiidlane Olev Eskola ning kunstnik Ants Viidalepp on samuti sängitatud Kassari mulda.

Lood ja legendid:

Mõneti legendaarseks tegelaseks on kujunenud mõisa seakarjus Vesingi Aadu, kelle hauaplats otse mõisameestega ühes rivis seisab. Kuna Aadu mõnetist lihtsameelsust peeti mõisameeste peksukaristuse tulemuseks, maksti teda nende kõrvale mattes mõisnikele justkui omal moel kätte.
Rahvajutus selgitatakse, et kord kutsutud Aadu mõisa aru andma, miks sead vilja pääsesid. Selle peale vastas Aadu: „Kui Vanajumal ei saanud emist nii tiheks, et pörsad välja ei pääse, kus ma siis seda aeda pidin selliseks saama.

Vaemla villavabrik ehk ettevõte Hiiu Vill

See pikk ja valge kivimaja on Vaemla mõisa hoonetest üks vähestest, mis tänaseni püsti ja kasutusel. On teada, et hoone ehitati juba 19. sajandi keskel mõisa heinaküüniks, kuid praegu tegutseb selles pereettevõte Hiiu Vill. Selle tööd juhatavad ja korraldavad alates 1992 aastast perekond Valdma mitme põlvkonna esindajad. Esmapilgul ei usugi, et tegu on tänapäevaga, sest majas mürisevad väga vanad masinad. Vabriku asemel tahaks kasutada pigem sõna manufaktuur, sest suur osa tööst tuleb nagunii teha käsitsi. Masinatest vanimad (villahunt, kraasid ja heidemasin) on toodud Poolast. Selliseid hakati seal tootma juba 1860. aastail. Eeldatavasti on siinsedki 19. sajandist pärit, kuid täpset aastat pole teada. Hiiumaale toodi need Mandri-Eestist, kuid osa noorematest masinatest on ostetud Saaremaalt. Nõukogudeaegse ketrusmasina valmistamiskohaks on hoopis Taškent. Kõik need masinad on selleks, et lambavillast puhast ja ehtsat pehmet lõnga teha.

Pererahvas on lahkelt nõus masinaid lähemalt tutvustama, kuid ei saa unustada, et ettevõte peab ka toodangut andma. Päevas suudetakse niigi saada vaid 25-30 kilogrammi lõnga. Konkureerida aitab sellisel muuseumilaadsel vabrikul just see mõneti kaubanduslik-turistlik tegevus, milleks on mõnusate villaste kampsunite, sokkide, kinnaste ja muu toodangu müük väikeses oma poes. Suvel on hea ka jahedas kohvikus endale midagi suupärast lubada ja edasisi plaane teha.

Lähiümbruses: Villavabrikust veidi Heltermaa poole sõites panete tähele viita, mis osutab Vaemla mõisa varemetele. Samas pargis on ka R. Rannasti valmistatud mälestuskivi kunstnik J. Kölerile, kes elas ja töötas siin 1863. aastal. Selle tulemusena on tal valminud terve rida Hiiumaateemalisi kunstitöid.

Heltermaa sadamas saabki meie seekordne lühike reis läbi. Kuna parvlaeva peale sõitmiseni on ehk veel veidi aega, saate ringi vaadata. Vaikses merelahes istub kivil üks kaunitar. Päris näkk see pole, vaid skulptuur nimega „Naine tuules“, autoriks Aulin Rimm. Sealsamas lähedal seisab teine töö nimega „Vanamees ja kits“ ning selle on hiidlaste naljaloo põhjal valmis teinud kuntnik Simson Seakülast ehk Aivar Simson. Sadamahoones saab süüa-juua, pisut kaugemal asuv käsitöömaja pakub kaasa ostmiseks rikkaliku valiku suveniire ning käsitöid.

Heltermaa on paljude teiste sadamatega võrreldes nooruke, alles 19. sajandi teisel poolel tõsisemaks randumiskohaks muutunud. Nüüd tunnevad-teavad Heltermaad kui saare väravat kõik mandri poolt tulijad. Ülestõstetud praamiaparell tähendab aga seda, et värav on jälle kord kinni pandud, kuid teadke, et Hiiumaa jääb teie uusi tulemisi ootama. Avastamist jätkub siin paljudeks aastateks.

Teejuht ja tekstide autor: Helgi Põllo